Väliskonstruktsioonid viitavad rajatistele ja ehitistele, mis on ehitatud välisruumidesse, et rahuldada konkreetseid funktsionaalseid või keskkonnavajadusi. Võrreldes täismahus -hoonetega on need ehitised tavaliselt väiksema mastaabiga ja teenivad kindlat eesmärki,-näiteks pakuvad varju või varju vihma eest, pakuvad puhke- või läbipääsukohti, hõlbustavad vaatamist ja määravad ruumilised piirid. Tavalisteks näideteks on paviljonid, pergolad, trellised, vaateplatvormid, istmed, piirded ja erinevad maastikuelemendid. Kuigi need rajatised on oma suuruselt tagasihoidlikud, pakuvad need praktilist väärtust ja mängivad olulist rolli ruumi korraldamisel avalikes kohtades ja maastikukeskkondades.
Maastik on kombineeritud ruumiline vorm, mis on kujundatud looduslike ja inimtekkeliste{0}}keskkondade koosmõjul; see hõlmab looduslikke elemente-nagu topograafia, veekogud ja taimestik-kõrvuti tehiskomponentidega, nagu teed, hooned, rajatised ja maastikurajatised. Maastikukujundus läheb kaugemale pelgalt saidi kaunistamisest; see hõlmab ruumiliste elementide ratsionaalset korraldamist, et tõsta keskkonna kvaliteeti ja kohandada inimtegevust. Sellistes kohtades nagu pargid, väljakud, siseõued ja veepiirid peavad maastikukujunduses olema tasakaalus ökoloogilised, funktsionaalsed ja visuaalsed kaalutlused, et edendada harmoonilist suhet inimeste ja looduskeskkonna vahel.
Nende kahe seose osas on väliskonstruktsioonid maastiku lahutamatud komponendid ja toimivad sillana, mis ühendab arhitektuurseid ruume looduskeskkonnaga. Tänu oma ulatusele, vormile, materjalidele ja paigutusele aitavad need struktuurid korraldada maastikku, pakkudes kohti puhkamiseks, sotsiaalseks suhtluseks ja tegevuseks, kujundades samal ajal ruumi visuaalset iseloomu. Järelikult nõuab väliskonstruktsioonide projekteerimine terviklikku lähenemist, mis arvestab saidi konteksti, kavandatud funktsiooni, struktuuri ohutust ja üldist maastikumõju, tagades, et struktuurid sulanduvad sujuvalt oma ümbrusesse, mitte ei paista maastikust eraldatuna.